Meie Elu kirjastus annab välja raamatusarja „Meie Elu”
"Meie Elu" raamatusari / 6. dets. 2016

Väikeses formaadis raamatusari jutustab Eesti ajaloos tähtsaks osutunud isikutest ja nähtustest. Meie Elu sari järgib formaati, mis näeb ette rohkelt illustratsioone ning joonealuseid seletusi. Üldiselt on teada, et kõige kindlamalt saab lapsed teadmiste juurest minema peletatud igavate lugudega. Kui aga üks ajaloo õpetaja rääkis surmtõsise näoga loo Spartacusest, kes Ümera lahingus oma valehambad ära kaotas, oli kogu rüblikute kamba tähelepanu järgmiseks pooleks tunniks garanteeritud. Raamatutes on mitmeid fakte kirjeldatud lõbusalt, võib-olla just seetõttu oleme ka täiskasvanutelt saanud ohtralt tunnustavat tagasisidet. Surmtõsiseid raamatuid on maailmas liigagi palju. Meie Elu raamatusari kingib aga ladusas ja muhedas vormis vaheldust, milles on tublisti üldhariduslikku teavet. Raamatute koostajaiks on peale loovjuhi Indrek Silver Einbergi ka Lauri Vahtre ja Mart Laar. Kujundajateks-illustraatoriteks Indrek S. Einberg, Anu Maarand ja ameerika kunstnik Gegham Vardanyan.

Ivo Schenkenberg
"Meie Elu" raamatusari / 6. dets. 2016

Eesti pole kunagi tundnud puudust vallutajatest. Neid on tulnud vasakult ja paremalt. Eduka anastaja põli pole siin aga iial lihtne olnud, sest kohe on ilmunud järgmised, kes samuti Eesti järgi keelt limpsavad. Umbes 450 aastat tagasi saatis Vene tsaar siia suure väe, et senised kolm vallutajat minema lüüa ja kõik endale ahnitseda. Enim kannatas selles sõjas eesti soost maarahvas. Müntmeistri poeg Ivo Schenkenberg, kogus aga sellesama maarahva seast sõjaväe ning venelastele anti tublisti valu.

Marie Under
"Meie Elu" raamatusari / 6. dets. 2016

Alati on olnud tüdrukuid, kellele meeldivad luuletused. Paljud tüdrukud püüavad ka ise luuletada. Mõne aja pärast läheb luuletuhin üle ja siis õpitakse selgeks mõni kindlam amet, sest ega luuletamine kuigi palju raha sisse ei too. Enam kui 130 aasta eest sündis üks tüdruk, kellel luuletamise himu üle ei läinudki. Kasvas hoopis kangemaks ja peatselt taibati, et nii andekat luuletajat pole Eestimaal varem olnud. Tema luuletaja-kuulsus kasvas kiiresti Eesti piiridestki üle.

Kihnu Jõnn
"Meie Elu" raamatusari / 6. dets. 2016

Pikemate koibadega jalutaja jõuab tunniga Kihnu saare põhjaservast lõunatippu. Tuhat inimest on suurim hulk, mis siia korraga elama mahub. Nende seas on alati olnud hakkajaid meremehi. Umbes 170 aastat tagasi sündis siin üks Enn. Koolitarkust oli tal vähe, meelekindlust aga omajagu. Tähelepanelikkust ja taiplikkust jagus kah tublisti. Temast sai kapten, kes juhtis laevu oma surmani. Hiljem kasvas tema mälestusest legendi mõõtu eeskuju kõigile jõngermannidele, kes kangesti merele kipuvad.

Eesti hobune
"Meie Elu" raamatusari / 6. dets. 2016

Me oleme oma väikesel Eestimaal askeldanud mitmeid tuhandeid aastaid. Kogu selle aja on meie kõrval rühmanud väheldane maatõugu hobune. Eesti hobune on koos meiega lõdisenud pikkadel pakaselistel talvede, sumbanud kevadporis ja leppinud napi ninaesisega. Nii kasvas ta üheks vastupidavamaks hobuseks kogu maailmas.  Selle kõrval sai temast ka väga ilus hobune. Kuningad viisid neid hulgakaupa teisi tõuge parandama ja mitut puhku on Eesti hobuse tulevik päris tumedaks tõmbunud. Kuidas see kord oli? Kuidas elavad hobused teistes maades?

Lembitu
"Meie Elu" raamatusari / 6. dets. 2016

Meie rahvas jõudis siia väga ammu. Isegi meteoriit, mis Saaremaal maha prantsatas ja nii Kaali järve kaevas, jõudis siia pärast meid. Meie käekäiku hakati üles kirjutama aga alles hiljaaegu. Seni kuniks saime ümbruskonna rahvastega hästi läbi, ei pannud meid keegi tähele. Umbes 800 aasta eest sattusime aga sõjajalale Mõõgavendade ordu ja sakslastest vallutajatega. Nüüd hakati meid ka märkama ja meie juhutmisi üles kirjutama. Sellest ajast pärinevad teated eestlaste pealikust nimega Lembitu. Vaenlased kartsid teda, sest ta oli järeleandmatu ning tema kutsele kuuletusid ümberkaudsete maakondade eestlased.

Eesti laulupidu
"Meie Elu" raamatusari / 6. dets. 2016

Esimese Eesti laulupeo korraldas lauluselts Vanemuine ajakirjanik Johann Voldemar Jannseni juhtimisel. Peo saatus rippus mitu puhku päris peenikese niidi otsas. Sakslastest võimumeeste arust oli see üks kahtlane ettevõtmine. Neil oligi õigus, sest teise sordi inimesteks peetud eestlased tulid kokku, et ennast rahvuseks laulda. Aga milline võis kõige esimene laulupidu olla ühe päris juhuslikult Tartusse sattunud nooruki silmade läbi? Millised olid kõik järgmised laulupeod? Kuidas see kord oli?

Carl Robert Jakobson
"Meie Elu" raamatusari / 6. dets. 2016

Üks sõnakuulmatu lehm läks kord Torma mõisniku põllule maiustama. Sellest tõusis suur riid mõisniku ja noorukese õpetaja Carl Robert Jakobsoni vahel, kellele lehma kuulus. Leppimist ei tulnud ja õpetaja pidi Tormast ära minema. Ta jõudis Venemaale ja sealt jälle tagasi Eestisse. Siin pidas ta mõisnike vastu ägedaid kõnesid, asutas ajalehe ja alustas uhke talu rajamist. Tema elu ei olnud pikk, kuid ometi jõudis ta teha väga palju. See raamat kõnelebki, sellest, kuidas see kõik kord oli.

Lydia Koidula
"Meie Elu" raamatusari / 6. dets. 2016

170 aasta eest oli kõik hoopis teisiti kui praegu. Telefon oli veel välja mõtlemata ja inimesed kirjutasid üksteisele ilusa käekirjaga pikki kirju. Lastele pandi Saksa nimesid ja üldse püüti sakslaste moodi välja näha. Siis sündis aga väikeses Vändra alevikus üks terane tüdruk, kes sai nimeks Lydia.  Tema kodu oli läbinisti saksa keelne, aga Lydia tahtis äkki hoopis eestlane olla. Kuulsaks luuletajaks kavatses ta samuti hakata. Temast saigi kuulus luuletaja. Koidulaulikuks ja Emajõe ööbikuks hakkas Eestimaa rahvas teda kutsuma. Lydia oli ka meie rahva eestlasteks sirgumise vahetu pealtnägija. Õpetatud inimesed ütlevad, et ta aitas sellele kohe kõvasti kaasa. See raamat kõnelebki sellest, kuidas see kõik kord oli.